Madli lugu:
Meie pere esivanemaid küüditamised otseselt ei puudutanud: kedagi Siberisse ei saadetud ega vangi ei pandud. Aga meie kodus on õmblusmasin, mille omanik on kannatanud Nõukogude terrori all.
Minu vanavanaema Siina kasvas Kuibõševi oblastis väljarännanud eestlaste külas. Kuna vanaisa hukkus II maailmasõjas, siis 1947. aastal tuli vanaema koos oma kolme lapsega Eestisse. Nad tulid siia Tatari ANSV-st, kuhu vanaisa oli oma perega 1930-ndatel pagenud, et pääseda kolhoosi astumisest. Vanavanaema sõnul olid eestlased nn Venemaa eestlaste vastu umbusklikud ja isegi õelad. Kuna neid ei usaldatud, siis ei räägitud neile ka ennesõjaaegsest ajast, küüditamistest ega muudest punaterrori tegudest.
Vanaema elas kasinates oludes, teenides palka pesunaisena. 1950-ndal aastal ostis ta komisjonipoest õmblusmasina, kus müüdi nn „rahvavaenlastelt konfiskeeritud“ vara. Kuna Venemaa eestlased ei teadnud tegelikku lugu, siis nad uskusidki, et tegemist oli pahadelt inimestelt ära võetud asjadega.
Selle õmblusmasina algne omanik on Johanna või Johannes Trepp: õmblusmasinal on graveering „Joh Trepp“. See graveering näitab kui väärtuslikud olid omal ajal õmblusmasinad ja neid kingiti erilisteks tähtpäevadeks ning pidid omanikku teenima terve elu. See õmblusmasin on meie pere valduses olnud juba 70 aastat. See on töökorras. Seda koheldakse austusega ja minu ema kasutab seda pidevalt oma kaasaegsete, pirtsakate masinate kõrval. Aga selle masina päritolu ei ole unustatud ja seda räägitakse edasi lastele.
Meie pere esivanemaid küüditamised otseselt ei puudutanud: kedagi Siberisse ei saadetud ega vangi ei pandud. Aga meie kodus on õmblusmasin, mille omanik on kannatanud Nõukogude terrori all.
Minu vanavanaema Siina kasvas Kuibõševi oblastis väljarännanud eestlaste külas. Kuna vanaisa hukkus II maailmasõjas, siis 1947. aastal tuli vanaema koos oma kolme lapsega Eestisse. Nad tulid siia Tatari ANSV-st, kuhu vanaisa oli oma perega 1930-ndatel pagenud, et pääseda kolhoosi astumisest. Vanavanaema sõnul olid eestlased nn Venemaa eestlaste vastu umbusklikud ja isegi õelad. Kuna neid ei usaldatud, siis ei räägitud neile ka ennesõjaaegsest ajast, küüditamistest ega muudest punaterrori tegudest.
Vanaema elas kasinates oludes, teenides palka pesunaisena. 1950-ndal aastal ostis ta komisjonipoest õmblusmasina, kus müüdi nn „rahvavaenlastelt konfiskeeritud“ vara. Kuna Venemaa eestlased ei teadnud tegelikku lugu, siis nad uskusidki, et tegemist oli pahadelt inimestelt ära võetud asjadega.
Selle õmblusmasina algne omanik on Johanna või Johannes Trepp: õmblusmasinal on graveering „Joh Trepp“. See graveering näitab kui väärtuslikud olid omal ajal õmblusmasinad ja neid kingiti erilisteks tähtpäevadeks ning pidid omanikku teenima terve elu. See õmblusmasin on meie pere valduses olnud juba 70 aastat. See on töökorras. Seda koheldakse austusega ja minu ema kasutab seda pidevalt oma kaasaegsete, pirtsakate masinate kõrval. Aga selle masina päritolu ei ole unustatud ja seda räägitakse edasi lastele.
Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.
