Minu lähedastest küüditati 1949. aasta märtsis vanavanaema Armilde, vanavanaisa Richard ja vanaisa Jaan. Armilde oli 27. aastane, Jaan oli 1.aastane ja Richardi vanus on teadmata.
Kui vanavanaema veel elas, lasi minu ema kirja panna tal oma Siberi mälestused. Minu ema hoiab neid väga, sest kõik meie lähedased, kes Siberis käisid, on tänaseks surnud. Neid vanavanaema kirjutatud mälestusi on raske lugeda ilma pisarateta. Samas tahan, et seda saaksid lugeda kõik, sest ainult nii oskame hinnata meile antud aega ja elu.
Küüditamishommikul kell 6 tuldi tuppa, anti aega 20 minutit pakkimiseks ja võeti kaasa Armilde ja Jaan ning viidi Alatskivi lossi. Richard oli Tartus ja tema võeti juba eelmisel õhtul kinni ja viidi ka sinna. Richard pandi lossinurka istuma ja ei lubatud liigutada, Armilde sai vahepeal ukse peal käia.
Richardi ema sai kuskilt teada, mis nendega juhtus, tuli lossi juurde neid vaatama. Tahtis oma lapselast sülle võtta, aga ei lubatud, arvati, et läheb lapsega minema, laps oli ikkagi nimekirjas.
Kolmandal hommikul laaditi inimesed veoautodele ja viidi Jõgevale, kust algas loomavagunites sõit tundmatusse. Kaks nädalat loksuti külmas vagunis. Nurgas oli ämber, kuhu kõik mehed, naised, lapsed oma loomulikke vajadusi rahuldasid. Jaamades lubati väljuda valve all, sai pesta lapse mähkmeid ja pükse. Märjad riided tuli kuivatada lapse jaoks vastu oma ihu.
Rongisõit lõppes Baraabinski jaamas. Edasi pandi nad hobuste vankritele, kus kahe päeva teekonna lõpus jõuti viletsasse külakesse. Seal oli 9 vitstest punutud kahekordsete seintega onni. Seinte vahel muld ja seest savitatud. Nende onnil oli isegi laudpõrand, kõigil seda ei olnud. Koht pidi olema „Stalini“ kolhoos, kus algas lõputu töö.
Armilde pandi põllutöödele. Richard saadeti naaberkülla traktorijaama tööle. Suvekuumuses sõid parmud nii, et veri jooksis. Sääskedest rääkimata. Armilde oli töökas naine, ta tegi alati, mida vaja ja läks esimesena palutud tööd tegema. Ühel päeval ei tulnud Richard enam koju, ta oli töö juures arreteeritud ja ära viidud. Tema saatus jäigi omastele teadmata. Aastakümneid hiljem selgus, et ta lasti seal maha ja visati kuhugi ühishauda.
Elu laks Armildel ja Jaanil veelgi keerulisemaks. Armilde pidi üksi last kasvatama ja kõigega ise hakkama saama. Ükskord juhtus, et härg lõi Armildel lõualuu katki. Siis pidi ta viibima Novosibirski haiglas palju aega. Tema poeg Jaan oli niikaua naabrite hoida. Kui Armilde haiglast pääses, läks kohe tööle. Lapsele oli vaja süüa ja naabritele võlg maksta.
Palka maksti väga vähe. Inimesed nälgisid. Naabrite juures surid kaks vanainimest nälga, igaüks ju võitles enda ellujäämise nimel. Jaan nuttis väikese poisina tihti tühja kõhu pärast ja tema ema oli sunnitud last karistama, et ta enam ei nutaks, sest süüa ei olnud nagunii kuskilt võtta. Nii elati 4 aastat.
Mõned julgemad põgenesid sealt ära sovhoosidesse, kus pidid elutingimused paremad olema. Armilde võttis julguse kokku ja rääkis plaanist sovhoosi minna oma komandandile. Tema ei olnud vastu, aga ütles, et rajoonist välja minna ei tohi. Armilde leidis siiski samas rajoonis sovhoosi, kuhu minna. Seal oli elu natukene parem. Kui nad sisse elasid ja end tööl eeskujulikult näitasid, said osta peaaegu pätsi leiba päevas ja mõnikord veidi margariini.
Nii venisid hirmsad aastad, kuni tuli teateid esimestest kodumaale tagasi saabunutest. Armilde hakkas tegema avaldusi, et saaks ka tagasi kodumaale. Tema esimesed avaldused said kõik negatiivse vastuse. Armilde oli sihikindel, jätkas avalduste saatmist, kuni ükskord siiski õnnestus tagasi saada oma kodumaale. Siin oli elu samuti raske, ei olnud ju mitte midagi, kõike tuli hakata otsast peale üles ehitama. Aga siin oli kodumaa, oma inimesed, oma keel, oma maa.
Ma olen nii uhke, et mul on olnud sellised vanavanemad, nii visad, nii tublid ja nii targad. Ja oskan hinnata oma riiki, oma keelt, oma kodumaad!
