Selle kirja kirjutas minu vanatädi Helmi 1954. aastal oma mehele, kes oli 1943-1953 vangilaagris ning pidi veel peale seda jääma viieks aastaks asumisele. Kirja kirjutamise hetkel ei olnud nad teineteist pea 12 aastat näinud. Vanatädi järgnes talle asumisele aasta hiljem ja koos tulid nad sealt tagasi 1956 aasta amnestiaga seoses.
„Veel võid sa mind kujutada teatris, kontserdil, kinos istumas – kõikjal. Ja igal pool viibiksin ma meeleldi koos Sinuga, jagaksin Sinuga muljeid nähtust-kuuldust, kui see oleks võimalik. Aga kord see saab võimalikuks, eks? Muuseas, beebi tuli koju. No on tore tüdruk (miks Sa poissi tahad?), ei saa ütelda, et piltilus, aga tore. Andsin Sinu tervitused Aukale üle ja õnnitlused ka.“
Ps. See mitte just piltilus beebi, kellest on jutt, on minu ema.
