Need on minu vanaema Meela Reidla vangilaagris kirjutatud luuletused, pildid (märkmikust ning eluolust laagris) ning mälestused küüditamisaastatest.
Meela kirjutas luuletusi vangilaagris viibides meenutades kodumaad/kodutalu. Inspiratsiooni andsid igatsus ning valu.
Lootus!
Üks emake vana on telgede ees,
käib tallalaud üles ja alla,
pea valge kui lumi, kui sütiku sees
lõng kerib end nobedalt valla.
Tal kumeraks aastaist jäänud on piht
ja vajunud looka, ent käsi
lööb kärmesti, tal kindel on siht
ja süda veel lootmast ei väsi.
Ja mitmes kord õites on aasad ja viis
päev märgitud tumeda risti
viis poja ja tütre, jäi üksinda siis
neil elugi rinnust vist kisti.
Käed sõlmivad vaikselt kui katkend lõng
ja endiselt edeneb kangas,
kes kaitseb teid võõrsil, seal surra võin
kesk häda ja alandust rauget.
Siit katet saab teile, kes alasti jäänd,
kes teist veel koju tuleb?
Kas silm veel iial näha saab
või surm nad veel varem suleb?
Lõng lõngale liitub ja palvet loob seni peen villane koe
ja välgatab vaskne suga,
ei keegi neid pisaraid lõngadelt loe
ja valu, mis vahel kui nuga.
Lõng lõngale liitub ja palvet loeb seni
nii koob ta neist mõlemist riiet,
ja voolates kasvab hing ning kahaneb kuni
sahinal vajutad nii et.Tühi talu
Tuhiseb tuul läbi tühjade tarede
purustet akendes vileviit puhub
avali ust pillub siia ja sinna
ja siis nagu mõtleb- kuhu nüüd minna
on igav ja tühi kesk mahajäet varede...
pahaselt pahmaka taluteelt uhab
ja hüljates kohta, siit vangile lõõtsub
kurb-mõtlikult leinakask värvaval õõtsub
kõik teerajad pugenud umbrohu alla
sest käijate jalad neid puhtaks ei talla
ja väravad, uksed kõik hooletult valla
ei õhtul, ei hommikul keegi neist tule
ega laialipaisatut kunagi sule.
Aias, kus hoolitsev korraldav käsi ei vara, ei hilja, ei iialgi väsind
kus lilled ja aedvili lihavalt lokkas
kus õitsesid valged ja roosakad moonid
ja helasid nelkide värvikad toonid
sel kohal nüüd võimutseb nõges ja ohakas
ja mõnikord õhtul kui hämarik suleb
päeva eredad silmad, siis lonkides tuleb
õueväravast sisse kõhn, kodutu peni
loom nukralt nuusutab tahmunud radu
kurb pilk hiivab kohta, kus mahajäet kodu
ei kedagi teist pole-kõik ikkagi tühi...
ta kükitab maha ja käpaga nühib
üle koonu, nagu nõrguvaid pisaraid pühib
ta kannatlik-ootavalt istub seal seni
kui taevas on unistav- hõbedane kuu
siis kostab siit hiliste möödujateni
läbi vaikuse kaeblikult ulung-uhuuu!
Ja nõnda siin kaua ja kurblikult ulub
kuu edasi nihkub-öö mõtlikult kulub
kuid ikkagi kedagi kusagilt ei tule
ei kadunud pere, peret nii head
kes soojade kätega paitas ta pead
ja heldesti alati palasid jagas
loom pettunult jälle läeb teele.
Nõnda õhtud, hommikud ja päevad
oma ajaradu käies minevikku läevad
koidik ikka jälle tühja talutare teretab
ja ehapuna surnud aknakildes murelikult veretab
sompund vihmasadu kauaks jäänud püsima,
sagar nagu imestades tulnud küsima:
kuhu küll siit pere läinud?
kes siin õuel enne käinud?
Mullu küll ei olnud nõnda
kuulda näha võis siin mõnda
kaasik karjakellast kajas
kündja virgalt vagu ajas
põllupeenrail punapalgseid
lapsi lippas kergejalgseid
õuelt kuulda naeru, kõnet
rõõmsa pere elutuikeid
põllult laulu-niidult huikeid
kuid kuhu see pere siis praegu on läinud,
on keegi neid rännakule minemas näinud?
Ei-
vägivald rahvast siit röövimas käinud!
Mure
Sa tulid...
Ma sind pole kutsund.
Su mustad silmad
alatasa mulle vaatvad
ja Sinu ohked tummad
mind mu eksiteedel saatvad.
On võrratu su ahkjas- sünge lumm
Sa oled julm, mu vägivaldne sõber tumm.
Sa kadedana igat minu väikest rõõmu valvad
ja tema põgushapraid naeratusi valvad
ning õnne vaevalt tärkvaid idu- kurjalt salvad.
On meeletu su valupaistes arm
Sa lõputuna tihkjalt mulle järgned,
Ma näen, su näos on jääva kiindumuse märgid,
ma näen, sa armastad mu hinge vaikset pelgust
ja tema võltsimatut hõbepuhast selgust.
Kas õieti Su silmist aim mul seletanud?
kas Sindki vale- alasti ja himarlik, on peletanud?
Ka Sindki riivand jäletute rõve lustikeeld
ja julmurite ilge elusõtkuv häving- veerd
Sa otsid helli südameid
ja pesaks pehmet rinda
Sa ihkad saada
kallistuseks mõrkjateks.
Ütle elu- miks kasvatad Sa liiliaid kõik kõrkjateks
ja halvad hinged
kalestunud tõrksateks?
Ja selle eestki sa nõuad
verist
vääritumat hinda.
Kirjutatud/loodud 25. aprill 1956. aastal.
Kiri
Hilisõhtul väsind, tülpind, äravaevat tulen töölt,
terves ilmas kõik ju magab
kõikidele rahu jagab
tumm ja imekaunis põhjaöö.
Kauged unistavad pilved pehmelt kaisutavad kuud
vilgub tähti uniseid ja harvu,
taevamusta sametsüle varjust
lehiskõne lõpetanud päevatuulest väsind puud.
Minul aga-
ainult silmad ilu näevad
hingest külmalt mööda läevad
kaunid pildid...
olen sõnatu ja kurt.
Astund sammud üle läve, tajun sooja hõõgust palgel
armast nelinurka valget
oma magadisel näen.
Ahnelt avan ümbriku, mul pisut värisevad käed
Kiri kodust! Kodumaalt nii kaugelt!
ja tuhmunud tuimus vajub ära orjatari väsind laugeilt.
Rind on avat- süda tunnetele valla
mida sõrmi vahelt paber rinda küllusena kallab.
Paber sõnatu ja tumm...
kuis sina kõneled mulle mu muistsest kodutare hääd.
Kuis õnnis lapsepõli... ära röövit noorus kauge. . .
Mu kadund vabadus ja elu saatvad julmi-rauge
ja rinnas elavateks saavad kõik vihavaluhood.Paber sõnatu ja tumm- kuis sinus mulle imeline lumm
Sind surun vastu huuli, vastu põske kõhna
ja hingan sinust kodu nõrka, ülikallist lõhna.
Ja veelkordselt loen neid ridu, mida kallis käsi loonud
mida tagant versta sadu, kingiks sünged päevad toonud.
Sünged muremustad päevad- paber sõnatu ja tumm
ja jälle koputad mu tundemaja sulgeneval lävel
kõik unest virgutad, mis valust natukeseks uinund.
Sa lõikad terasnoal valudal mu tunnetuse tukset
mis mustast vintsutusest tarretusse vajund
. . .kuis räägid mulle pikka juttu
kuis jälle kordad seda murekurba lugu,
et põlvedele vajutet on unistuse taara sugu
ja kuulen ahastavat häda, rahva vaeva nuttu
rüüde ja raudade kolinat ja hukatuse irvitavat ruttu.
Ja kujutelma tasasesse pinda
näe kerkivad ja mahasalat hauad
ja miljonkordselt jälle kerkib rinda
see valus küsimus- kas kaua veel, kas kaua?
Oo paber sõnatu ja tumm
Kuis sinus mulle imeline lumm.
August 1955. a
Magan...
Unes kodumaal ma ringi rändan...
Lehestik, park, tiigid ja udune allee
Sõber armsa kõrval, teda hellitavalt emban
ehahämaruses kulgeb kaugusesse looklev tee.
Varjud leebed, hingus mahe
rind on piinata ja lahe
paitab tuul meid karge, jahe.
Inimelu taevaline, kannatanuil imeline, tundub nagu muinasjutt.
Ärkan...
Mida teha?
Tahaks ahastuseks kisendada, kisendada valjult, võikalt nagu loom
oma karjetega tahaks sisendada õudust nende hinge,
kelle kõrv on inimelu vastu kurt,
nendele, kes leiges rahus mööda läevad sealt,
kus miljonite saatus must.Meela Reidla (neiupõlvenimega Kannistu) sündis 25.01.1927 aastal Halinga vallas Pärnumaal. Tema vanemateks olid Arnold Kasak (eestistatud nimega Kannistu), sündinud 12. oktoobril 1898 aastal ning Maria Kannistu (neiupõlvenimega Markson), sündinud 4. detsembri1 1898. Arnold oli taluperemehe poeg. Ta õppis Halinga valla Roodi vallakoolis aastatel 1908-1911 ja Jaagupi kihelkonnakoolis aastatel 1911-1914. Võttis osa Eesti Vabadussõjast aastatel 1919-1920. Ta oli 1928. aastal ajalehe Jakobi Teataja peatoimetaja.
Arnold Kannistu abiellus 8. märtsil 1925 Maria Marksoniga. Peres oli kokku viis last, kellest praegu on elus ainult Mari Petermann (sündinud 20.11.1938. aastal). Meela Reidla suri 80-aastasena 24. mail 2007. Surnud on ka tema vend Arvi (7.02.1928-2001) ja õde Ilma Püi (25.07.1931-2009). Vend Heino Kannistu (sündinud 8.12.1925. aastal) jäi 1944. aastal teadmata kadunuks.
Meela abiellus 1947. aastal Jüri Reidla´ga. Sündisid neli last: kaks poega ja kaks tütart. Lastest on elus vanim laps Ere, lahkunud on vangilaagris sündinud poeg Räni, tütar Sire ja pere noorim laps Toomas (Sire ja Toomas surid noorelt).
Meela ning Jüri olid mõlemad küüditatavate nimekirjas. Jüri oli metsavend, ta ei soovinud alluda võõrvõimudele ning oma elu säilitamiseks oli ta sunnitud end varjama avalikkuse ja võimude eest.
Meela Reidla jutu järgi elas ta abikaasa Jüri Kodesma metsavendade punkris, mida rünnati 27. veebruari 1949. aastal. Ajalehes „Pärnu Postimees" (26.12.1994. a) oli kirjas, et sel verisel pühapäeval oli ründamise hetkel vahipostil Mihkel Ellermaa, kes märkas punkrile lähenemas inimkogusid ja tormas teisi hoiatama. Tema võitluskaaslased olid sellel hetkel lavatsil pesuväel, kuid Jüri Reidla oli end riidesse pannud, et keha kergendama minna. Mihkel Ellermaa läks kaaslaste juurde ning karjus: "Meid rünnatakse!” Mehed haarasid relvad ning avasid ründajate vastu tule. Kuna Jüri Reidla tagasi punkrisse ei läinud, siis arvati, et ta sai surma. Tegelikult õnnestus tal hoopis piiramisrõngast läbi lipsata. Kõik punkrisse jäänud mehed hukkusid. Kuna oli tuisk, siis Jüri põgenemisjälgi ei olnud näha ning Jüri lamas peidupaigas hilisõhtuni. Kuna tal oli püss kaasas, siis ta mõtles, et kui ta siiski tabatakse, laseb ta end maha, sest ta ei tahtnud end elusalt kätte anda. Teda aga ei leitud ning lõpuks õnnestus külmununa kodutallu jõuda.
Meelale öeldi alguses, et Jüri sai haarangus surma, sest Ertsmaale toodi laibad ning kuna Jüri oli kohalik, siis tunti ta riided ära. Tegelikkuses olid Jüri riided aga teise mehe seljas. Ühel päeval Pärnust tagasi tulles sai Meela teada, et Jüri põgenes metsa ning nende kodus on valve. Naine põgenes esimese autoga Tallinna ning jättis tütred Ere ja Sire üksi koju. Head inimesed võtsid lapsed enda hoolde. Meela ämma õde võttis endale kasvatada Sire ja Eret hakkas kasvatama naabrinaine Anette Liinat.
1949. aastal õnnestus Meelal ning Jüril küll pääseda, kuid nad arreteeriti Tallinnas 1950. a 24. veebruaril. Nad olid ühes korteris peidus, kuhu tuldi peremeest arreteerima. Küsiti ka Meela ja Jüri passe, aga kuna nad olid tagaotsitavad, siis võeti nad kinni. Sama saatust jagasid ka Jüri ema ja õde. Jüri karistuseks oli 25+ 5 aastat Vorkuta vangilaagris. Meelale määrati 15 aastat Patarei vanglas. Nad eraldati ning ei kohtunud selle aja jooksul kordagi.
Patarei vanglas sündis poeg Räni, last ei lubatud ära anda, ta pidi laagrisse kaasa minema. Kambrist ei tohtinud väljuda, sest vastasel juhul ei antud emadele laste jaoks talveriideid. Meela kutsuti vahepeal ülekuulamisele, kuid ta keeldus, sest lapsele oli riideid vaja. Teda kutsuti veel korduvalt, kuid ta keeldus. Lõpuks toodi vatitekk, 2 sitsipluusi ning dressipüksid.
Inta vangilaager
Toimus
Meela Reidla ülekuulamine ning loeti ette Moskvast saadetud otsus. Meela
toimetati Venemaale laagrisse. Ühtegi asja tal kaasas ei olnud, ainult kiri
teatega, et laps antakse lastekodusse. Lasnamäelt sõideti Leningradi, sealt
neli päeva edasi Inta vangilaagrisse. Kõiki saabujaid hoiti esimene kuu
karantiinis, edasi jaotati nad tööbarakkidesse. Intas oli umbes 4000 naist,
barakis oli kolm sektsiooni koos seinaäärse nariga. Alumisel naril pidi magama
neli inimest ning üleval kuus, kõik kohad olid täis. Kui öösel taheti välja
minna, siis pidi ära lugema, mitmes magama minnes oldi. Väljast tagasi tulles
loeti enda koht välja, heideti inimeste peale ning siis pisut trügides saadi
enda koht tagasi. Magada oli väga kitsas: kui üks inimene keeras, pidid kõik
seda tegema.
Üks
barakk oli lastele. Lapsed olid vabad, nemad ei olnud vangid. Rinnaga toitmise
ajal oli Meela tsoonis tööl, majapidamishoovis — lõhkus puid ja koristas. Meela
käis oma last söötmas kellaaja järgi. Ta pidi minema lastekodusse, kus talle
anti Räni sülle, ta söötis pojal kõhu täis ja andis lapse tagasi. Mähkmetest ei
tohtinud last välja võtta, aga Meela otsustas teisiti. Kuna lapse nahk oli
punane, ütles Meela lastekodu töötajatele kõva häälega, mida ta asjast arvab.
Meela oskas ja julges enda eest seista, see aga põhjustas talle elus ka
pahandusi. Ränil olid jalas musta ristiga mähkmed, mis oli mõeldud haigetele
lastele. Meela nõudis vastust, mis ta pojal viga on, kuid ta ei saanud seda.
Verevanne
Meela
oli Inta ning Potma vangilaagrites tööl 7 aastat. 1953 aastal kui Stalin suri,
lootsid vangid vabaneda, kuid kohe see ei õnnestunud. Kutsuti kokku uus
komisjon ning vaadati vangide toimikud üle. 4000 vangist jäi 700 veel
laagrisse. 700-st 10 saadeti Potma kinnipidamiskohta. Meela oli oma „suure
suu" pärast nende 10 vangi seas.
Kui Meela oli 14 aastane, andis ta verevande koos oma sõbrannade Linda Kalviku ning Linda Jaanilinnuga. Nad olid võtnud vineerikasti kaane, torganud nõelaga näpu veriseks, ning kirjutanud kaanele: „Maksame venelastele kätte!" Jaanilinnu Lindast sai hiljem Rapla rajooni peapartorgi Rätsepp Arti naine. Viimane soovis oma abikaasaks Meelat, kuid naine ütles kindla ei. Jaanilinnu Linda rääkis verevandest oma mehele, Artil oli nüüd võimalus Meelale kätte maksta ning ta rääkis sellest komisjonile.
Rätsepp
Arti oli tulnud Meelale kosja koos püssiga, istunud toolile ning teatanud:
„Minule tuled mehele, mitte teistele". Meela vastas, et sellist kosimist
pole tema näinud. Aastaid hiljem kohtus Rätsepp Arti Meelaga Vigala vallamajas,
kui naine makse maksis. Rätsepp Arti küsis Meela käest: "Kas oled nüüd rahul?
Isa oli vereimeja, ise läksid mehele metsavennale ja bandiidile?" Meela
vaatas rahulikult mehele silma ning vastas: „Mina pole näinud, et mu isal või
abikaasal oleks püss. Sina kõnnid ringi, püss üle õla, tähendab- sina oled
bandiit". Kõik kõrval olnud inimesed kartsid, et sellest tuleb suur
pahandus, võimudele vastuhakku kardeti väga. Tänu sellele lausele sattus ka
Meela küüditamisnimekirja. Verevande andmine pandi samuti Meela iseloomustusse.
Meela mõtles elu lõpuni selle üle, kuidas ta julges sel hetkel vastu hakata.
Meela
kutsuti komisjoni ette ning ta oleks 1956. aastal vabanenud, kuid ta jäi enda
verevandele truuks ning komisjon jättis karistusest alles viis aastat. Meela
ütles aga, et ei ole enda peale vihane. Teised vabadust ootavad vangid kuulasid
seda pealt ja pärast olid Meelaga pahandanud, miks ta nii tegi. Enamus
vangidest said vabaks, Meela saadeti Inta vangilaagrist Arhangelski oblastisse.
Sealt edasi Moskvasse ning siis Potma vangilaagrisse.
Oma abikaasast Jürist oli Meela eraldi. Jüri oli sel ajal Vorkutas vabakäiguvang — nad elasid omaette, kuid laagris tuli käia tööl, töö eest maksti palka, 2 korda kuus pidi käima ennast näitamas komisjonis ning Vorkutast ei tohtinud ära minna.
Vabanemine
Kui
Meela Potma kinnipidamiskohast vabanes, töötas ta Posjolok Kaiva alevis. Ta oli
ikkagi kinnipeetav, kuid sai alevis tööl käia. Ta töötas majori juures staabis
koristajana, major ise kutsus ta sinna tööle, sest pidas Meelat tubliks
töötajaks. Kõik imestasid, kuidas major lubas Meelal kabinetti koristada siis,
kui ta ise oli lahkunud. Seal olid ju salajased dokumendid, kuid sealsed
elanikud olid eestlasi usaldanud.
1957.
aastal kirjutas Meela avalduse ennetähtaegselt vabastamise kohta. Tuli kokku
uus komisjon, kes asja arutas. Meelal kästi võtta riigi käest laenu ning oma
„traataed ise kinni maksta", kuid ta keeldus. See pandi talle
iseloomustusse.
Üks
naine olevat läinud lastekodusse ning Meela soovis saata oma pojale kingituse.
Selleks pidi ta küsima linnaluba, et üllatust ostma minna, kui talle keelduti
seda andmast. Meela ütles jälle, mis ta nendest arvab ning ka see sõnelus läks
iseloomustusse.
Major,
kelle juures Meela töötas, vaatas toimiku läbi ning teatas, et sellise
iseloomustusega talle armu ei anta. Major oli Meela juuresolekul võtnud toimikust
iseloomustused välja ning need põletanud.
1957. aastal vabastati ta enneaegselt ning ta soovis kohe enda pojale lastekodusse järgi minna, kuid talle saadeti kiri, et hetkel transpordiühendus puudub.
23. aprill 1957. aastal sõitis ta Vorkutasse, kus kohtas jüripäeval enda meest Jürit.
Selleks,
et Räni lastekodust kätte saada, pidi olema töökoht, elukoht ning mehe
nõusolek. Meela läks ehitusele krohvijaks tööle, tal oli venelasest ülemus.
Naine rääkis oma soovist ning talle antigi palga- ning elukohatõend. Meela
saigi pojale järgi minna. Räni oli seitsmeaastane, kui nad uuesti kohtusid,
kuid kuna Meela oli selle aja jooksul pojale endast pilte saatnud, siis Räni
tundis ta ära.
Jüril ei olnud nii „suurt suud", kui ta küüditati määrati talle karistuseks 25+ 5 aastat, kuid hiljem pidi „ainult" 10 aastat vangilaagris viibima. Ta oli Vorkutas brigadir, kuid vene keelt ta rääkida ei osanud, ta ütles, et rohkem ei olnud vaja osata kui: "Hakkate tööle või mitte?"
Taaskohtumine tütrega
Meelal
oli 1958. aastal kuu aega puhkust ning ta sõitis Eestisse. Sõit kestis terve
nädala. Lõpuks otsustas ta tööga lõpparve teha ning viibis Eestis kokku neli
kuud. Sellel korral tütar Ere veel emaga Venemaale kaasa ei läinud. 1959.
aastal, kui Meela koos Jüriga Eestisse tuli, tahtsid nad teise tütre Sire
Venemaale kaasa võtta, kuna tütar oli suhkruhaige. Ere läks neid Tallinna
rongijaama saatma, hakkas nutma ning ei tahtnud enam maha jääda. Nii ostetigi
ka temale pilet.
Anette
Liinat, kelle juures Ere oli kõik need aastad elanud, oli kõigile öelnud, et
Meela varastas lapse. Anettet kutsuti Sepaemaks, talle oli Ere justkui oma laps
ning ta soovis, et laps jääks Eestisse. Sepal elades oli Ere ema väga karmi
käega. Ere sai teada, et need on ta kasuvanemad, alles siis, kui ta kooli läks.
Sealsed vanemad ei andnud talle ema Meela saadetud kirju. Ere oli viiendas
klassis, kui ta läks Venemaale elama.
Kümme aastat pärast vabanemist hukkus Meela abikaasa kaevandusõnnetuses. Laest tuli plokk lahti, mis kukkus talle peale. Pärast seda pandi nende vahetus kinni. Meela tõi Jüri põrmu kodumaale Kivi- Vigala kalmistule.
Klikka fotodel ja uuri neid lähemalt.
