Minu perekond pääses küüditamisest, kuid ma läksin hommikul linna peale vaatama, missugune on meeleolu ja eluaegsesse mälusse on jäänud see, kuidas tänavatele paigutatuid valjuhäälditest kostsid lõbusad viisid ja J. Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“. Kontrast üldise masendusega oli masendav. Ühel tänavanurgal seisis grupp eestlastest noormehi, (vististi olid nad kerges vines) kes omavahel valjusti venelasi kirusid ja avaldasid kahetsust, et polnud taibanud õigel ajal abielluda, sest nii palju ilusaid tütarlapsi viiakse ära Venemaale… Nad olid käinud vaguneid vaatamas, milles küüditatuid kinni peeti.
Juhtus aga ka haruldasi asju. Näiteks dr Veimre tütar Heli sattus olema vagunis, kuhu toodi ka tema peigmees, kes põdes tuberkuloosi ja kellel selle tõttu oli nn õhkrind, mida tuli iga paari nädala pärast tuberkuloosi dispanseris uuendada. Kohtumise üle olid mõlemad üliõnnelikud ja abiellusid kohe vaatamata sellele, et küüditamine tähendas noormehele sisuliselt surmaotsust. Ometi kujunes just Siberisse sattumine elupäästvaks sündmuseks, sest kuigi tal tuli kohe asuda raskele füüsilisele tööle kaevanduses, oli Siberi kliima selline, et noormees sai tiisikusest lahti, surmaotsus osutus enneaegseks. Hiljem oli kuulda, et nii mõnedki Siberi kliimas paranesid ja jõudsid tagasi kodumaale tervetena.
Minu omastest küüditati Kuusalust noor naine nelja lapsega, kellest noorim oli alla aastane ja hakkas päeviti olema sovhoosi lasteaias, kus kuulis vaid vene keelt ja hakkas selles keeles ka rääkima. Ema Hilda oli sovhoosis seatalitaja ning rääkis, et õhtuti nutsid mõlemad nii ema kui poiss: ema ei saanud lapse kõnest üldse aru, sest see oli venekeelne. Hiljem õppisid kõik neli poissi eesti keele selgeks, sest ema oli tragi ega lasknud neil venestuda.
Hilda olid tragi ja arukas ka sovhoosi sigalas töötades. Ta rääkis loo sellest, kuidas vene talitajad käisid sovhoosi direktori kabinetis nutta löristamas ja kaebamas, et palk on väike jne jne. Hilda seisis ukseorvas, vaatas seda spektaaklit pealt ja kui direktor pöördus tema poole, et miks siis Hilda ei nuta, ütles Hilda: „Ma uluks kui hunt, kui see aitaks, aga see ei aita ju.“ Samas tegi väike Hilda (ta oli väikest kasvu) ettepaneku töö sigalas ümber korraldada: senise ühissöötmise asemel määrata igale talitajale oma kindel arv hooldatavaid, sest sel juhul on võimalik kontrollida, kuhu sigade sööt kaob ja talitajatel pole enam võimalik seda oma sigadele koju tassida. Nii tehtigi ja talitajate palk tõusis, sest farmi sigala jõudis järjele: loomad olid hästi toidetud ja kõik olid rahul. Ja sellega sai hakkama väike eesti naine, kes armastas öelda, et „siga on kõige ilusam ja targem loom.“
Klikka fotol ja vaata lähemalt.
