
Indreku lugu:
See on siiani töökorras 1920. aastate Singeri masin, mis kuulus tädi Almale. Kas see rauatükk seal kaugel Siberis lausa elu päästis, aga eks ta veidi mugavama järje Almale nende kaheksa Atšinski-aasta jooksul siiski andis.
Neid oli neli õde Pärnumaa rentnikutalus. Kõige vanem oli Leena, sündinud 1895. aastal ja noorim minu vanaema Salme, sündinud 1911. aastal. Keegi neist ei teadnud oma mehe hauda ja kamba peale oli neil vaid kaks järeltulijat - minu Ema Ester ja tädi Anni poeg Heino, kelle sugulased 1944. aastal poisikesena Rootsi kaasa viisid. Vististi on see tavastatistika nende aastakäikude tüdrukute kohta. Nagu seegi teadmine, et kui alla annad, siis kaotad 15% oma elanikkonnast ja veel suurema osa liidritest.
Aga Alma-tädi tuli Siberist tagasi 1958. aastal ja elas Pärnus tegusa ja õnneliku elu. Surmatunnini kiitis Siberi mulda - kuhu seemne poetasid, sinna põõsas kasvas.
Ükskord 96-aastasena tuli ta oma lillede juurest aiamaalt ja heitis korraks puhkama. See uinak jäi talle siin ilmas viimaseks.
See on siiani töökorras 1920. aastate Singeri masin, mis kuulus tädi Almale. Kas see rauatükk seal kaugel Siberis lausa elu päästis, aga eks ta veidi mugavama järje Almale nende kaheksa Atšinski-aasta jooksul siiski andis.
Neid oli neli õde Pärnumaa rentnikutalus. Kõige vanem oli Leena, sündinud 1895. aastal ja noorim minu vanaema Salme, sündinud 1911. aastal. Keegi neist ei teadnud oma mehe hauda ja kamba peale oli neil vaid kaks järeltulijat - minu Ema Ester ja tädi Anni poeg Heino, kelle sugulased 1944. aastal poisikesena Rootsi kaasa viisid. Vististi on see tavastatistika nende aastakäikude tüdrukute kohta. Nagu seegi teadmine, et kui alla annad, siis kaotad 15% oma elanikkonnast ja veel suurema osa liidritest.
Aga Alma-tädi tuli Siberist tagasi 1958. aastal ja elas Pärnus tegusa ja õnneliku elu. Surmatunnini kiitis Siberi mulda - kuhu seemne poetasid, sinna põõsas kasvas.
Ükskord 96-aastasena tuli ta oma lillede juurest aiamaalt ja heitis korraks puhkama. See uinak jäi talle siin ilmas viimaseks.