Anu pere lugu
Pildil on meie pere vana õmblusmasin Stoewer, mis on päevinäinud, kuid tänaseni töökorras. See õmblusmasin on ära käinud Siberis ning selle masinaga olen õppinud õmblema mina ise. Tänapäeval räägitakse, et inimesele tuleb toimetulekuks anda õng, mitte kala. See masin on olnud natuke meie pere “õngeks”.
Olen Siberis sündinud. Märtsiküüditatute peres kasvades olen kuulnud lugusid Siberi aastatest niikaua kui mäletan ajas tagasi. Kummalisel kombel tundusid need lood minule ikka positiivsetena, pigem räägiti raskuste ületamisest ja toimetulekust, headest ning isegi humoorikatest suhetest kohalike inimestega. Peaaegu 10 aastat noorusaega jäi minu emal sinna.
Minu ema Ly oli 16 aastane, onu Olaf 17 aastane ning tädi Elli 8 aastane, kui kuri saatus lapsed üksi tundmatusse paiskas. Minu vanaisa Jaan oli 1942. aastal vähki surnud, vanaema Meeta oli kodust ära sel saatuslikul hetkel. Vanaema viidi “varjamise” eest Harkusse vangimajja ning sai laste juurde alles pärast vanglat, tapiga.
Ema on rääkinud, kuidas ta seal kaugel kohe perepea rolli sattus, olles vastutajaks nii venna kui õe kui iseenda eest. Eestlaste käsitööoskused olid kohalike seas väga hinnatud. Näiteks ei osatud kohapeal kududa sooje mustrilisi kindaid. Kodus, talus omandatud oskused vahetati nüüd toidu vastu. Nii ka see õmblusmasin, mis hiljem Eestist osade kaupa järele saadeti, sai tõeliseks tegijaks. Ema õmblustööd olid olnud väga nõutud. Oma vähestel esimestel piltidel olen ka mina ikka ema õmmeldud kleitides.
Küüditatutel ei olnud kerge kohaneda ka pärast Eestisse naasmist. Kodukohta naasmiseks tuli emal teha eraldi taotlus. Esimesed peatuspaigad olid sugulaste või heade tuttavate juures. Meil ei olnud Eestisse tulles alguses suurt mitte midagi. Aga see tubli õmblusmasin on olnud kogu aeg meiega ning ikka vuristanud õmmelda. Minu kooliaegsed käsitöötunni proovitööd, tehtud samuti selle masinaga, on siiani alles. Meie õmblusmasin võiks jutustada paljustki.
