Kirjutan oma vanemate, Helmi ja Arkadi Sule, kokkusaamise loo.
24. märtsi öösel taoti Jõgevamaal Savikoja talu uksele. Helmi, kes oli sel ajal 22-aastane, tõmbas suurräti öösärgi peale ja avas ukse. Sisse marssisid püssimehed. Kodus olid tema ema Anette ja pere pesamuna Endel, kes oli 11-aastane. Anti käsk pakkida kokku tööks ja eluks hädavajalikud asjad. Süüdistus – rahvavaenlased.
Tegelikult ei olnudki see öö tõeline üllatus, sest seda osati juba varem karta. 1945. aastal oli kinni võetud pereisa, ilma kohtuta vangistatud ja seal paari kuu pärast surnud. Tal ei olnud kõige vähematki süüd. Miks see kõik tegelikult juhtus, on omaette teema.
Sõit veoauto kastis vallamaja juurde ja seejärel Jõgevale, kus ootasid loomavagunid.
Teisel pool Jõgevat, Vägeval, läks 16-aastane Arkadi hommikul koju loomi talitama. Nad emaga ei julgenud kodus ööbida, sest ka nende pereisa oli 1945. aastal vangi saadetud ja seal surnud. Teenis Eesti Vabariigi ajal piirivalves. Arkadi oli 12-aastane, kui tuli hakata talu eest hoolitsema. Nad arvasid emaga, et poisil on üksi ohutum kodus loomade juures käia, kes siis lapsi üksi kinni võtab. Võeti. Ei osanud ta eriti midagi kaasagi võtta. Õnneks oli kodus natuke raha kogutud, mille ta tasku pistis. Ja siis – Jõgevale loomavagunisse. Juhtumisi samasse vagunisse, kus istus oma kompsude otsas üks väga kena noor neiu, kes hoidis kaenlas väikest poisikest. Endel oli väikest kasvu. Arkadi esimene mõte oli, et sellest saab tema pruut, mis sellest, et tal laps on! Ühes peatuses õnnestus tal kommi osta ja poisikesele pakkudes ütles, et võta ema jaoks ka. Oli suur üllatus ja rõõm, kui teada sai, et Helmi hoopis Endli õde on.
Nädalad loomavagunis lõppesid nende jaoks Novosibirski oblasti Barabinski jaamas, kus rahvast laiali jaotati. Härjarakendi vooriga läbi lume jõuti Zdvinski asulasse. Majutuskohtadeks olid elamud, mida on raske kirjeldada: muldpõrandaga onnid, millel keskel ahi ja kusagil nurgas ka mõned loomad. Aga elu tuleb elada, isegi siis, kui oled määratud „eluks ajaks, igavesti“ Siberisse.
Eestlased pandi tööle loomi talitama ja põllubrigaadi. Talvel metsatöödele. Asula oli jõe ääres, sealt sai kala püüda. Toiduga oli algul kitsas. Kevadel pandi maha kartuli koori, sai isegi saaki. Suvel sai marju korjata, maasikad olid suured ja magusad. Anette oli hea õmbleja, aga jalaga Singeri masin jäi Eestisse. Kusagilt laenati õmblusmasin, mille eest tasumiseks tuli laenajale palju õmmelda. Sellest hoolimata jõudis ta siiski ka lisa teenida ja hiljem endale masina osta. Selline tegevus oli tegelikult karistatav, aga kuna kohaliku miilitsa ja teiste prominentide prouad tahtsid sama ilusasti riides käia kui „estonkad“, pigistas järelevalve ilmselt silma natuke kinni.
Eestlased käisid omavahel läbi, käidi kokku ka kaugemalt. Lapsed käisid koolis, aga loomulikult ei saanud nad jätkata sealt, kus siin pooleli jäi ja 1949. aastal jäi kooliaasta lõpetamata. Sügisel selgus, mitmendast klassist sai jätkata. Arkadi sai 1952. aasta alguses traktoristide kursustele ja kevadeks tööle traktoristina. Noortel oli võimalus valida, kas rajada pere kohalikega või omavahel. 1952. aasta alguses palus Arkadi Helmi naiseks. Juhuse või saatuse tahtel sai abielu registreerimise päevaks 24. märts. Naise perekonnanime ei tohtinud muuta, aga 1953. aasta jaanuaris sündinud tütar sai isa perekonnanime. Kahe aasta pärast sündis teine tütar. Eestimaale tagasi jõuti 1956. aasta suvel. Paari aasta pärast õnnestus vormistada ka ühine perekonnanimi. Loomavagunist alguse saanud unistus lõppes abieluga, mis kestis 53 aastat ehk siis seni, kuni surm nad lahutas.
Klikka fotodel ja uuri lähemalt.
