Virtuaalnäitus

Ajalugu asjades

Noorte Kotkaste rühmkonna vanem Vallo Olvet
Photo
Helgi Mareti pere lugu

Pildil, mis on pärineb 1920-30. aastatest, on minu isa, Noorte Kotkaste Petseri maleva Patarei rühmkonna vanem Vallo Olvet (enne 1936. a Voldemar Adolf Jensen). (KL Petseri Maleva pealikule major Hugo Ploomipuule kingitud album).


Olin 9-aastane kui isa Vallo küüditati. Aeg oli 14. juuni 1941. aastal elasime Tartus Lembitu tänav 24 perekond Usina majas. Mängisin majaperenaise tütre Ehaga hoovis, oli videvik, kui maja ette sõitis imelik kinnine veoauto - kast pealtkaetud musta vineeriga. Autost tuli välja sõjaväelase mundris mees ja suundus maja välisukse poole. Tardusime Ehaga hetkeks seda enneolematut pilti vaatama. Mees koputas - minu ema Mall tuli avama. Mees küsis minu isa kapten Vallo Olvetit. Ema ütles, et teda ei ole kodus. Siis võttis see mees välja paberi, millele pidi ema alla kirjutama. Dokumendil oli kirjas: "Vastutan oma allkirjaga, et kapten Vallo Olvet ilmub 15. juunil 1941. aastal aadressile Tartus Kompanii tänav 8. Kaasas kaarditasku, püstol, soe pesu, kohver, raha, pass."

Järgmisel hommikul suundus isa aadressile Kompanii 8. Meie ei näinud peale seda enam kunagi oma isa. Samuti ei saanud ühtegi kirja temalt ega tema kohta. Hiljem selgus, et Tartust oli isal olnud sõit Värska laagrisse. Saksa okupatsiooni-aegses Petseri päevalehes, mille leidsime juhuslikult 1970-ndatel aastatel, oli kirjas, et eesti ohvitserid Värska laagrist olid viidud 16. juunil 1941. aastal Petseri ohvitseride kasiinosse. Seal võeti nendelt dokumendid ja pagunid ning saadeti Petseri raudteejaamast rongiga Pihkva kaudu Krasnojarskisse. Sealt edasi läks ohvitseride tee laevadega mööda Jenissei jõge Norilskisse. Norilskis 7. laagris toimus vangide jagamine. Zajarskisse saadeti Vallo Olvet 1943. aasta septembrikuus, kus ta ka suri.

Tükk aega ei teadnud me isa saatuset midagi. Esimene teade tuli 1959. aastal KGB-st vastuseks ema nõudmisele. Selle paberilehe peal oli kirjas, et kapten Vallo Olvet suri Zajarskis 23.09.1943. aastal.


1990. aastal oli Glehni lossis Norilkilaste ja nende sugulaste kokkutulek. Tutvusin seal ühe mehega, kes oli minu isaga olnud koos vangina Norilski plaatinakaevanduses. Selle mehe nimi oli Tiit Mee. Ta kirjutas mulle isast - jäädvustasin tema kirja oma graafilisel tööl "Minu isa lugu", mis on kolmeosaline. Tiit Mee kirja kasutasin töö kolmandas osas. Graafilise töö "Minu isa lugu" ostis minult Tartu Linnamuuseum. See töö on olnud kolmel näitusel: Tallinnas G-Galeriis (Vabaduse galerii), Pärnu Linnamuuseumis ja Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus näitusel "Elu lugu".

Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.