Virtuaalnäitus

Milvi vanaema Pauliine küüditamine

Ajalugu asjades
Maariti lugu:

Milvi oli 11. aastane kui tema 81. aastane haige vanaema Pauliine küüditati. 25. märtsil käis salk Lüganuse külas Ida-Virumaal ukselt uksele ja kogus kokku inimesed, keda asumisele saata. 25. märtsi õhtul ei saanud salk vanaema uksest sisse, sest ta lihtsalt ei kuulnud, kui tema uksele koputati ning imestuseks ka niisama sisse ei tungitud. Järgmisel päeval läks aga tädi vanaemale süüa viima ning küüditajad olid seal ootamas ja pääsesid uksest sisse. Pauliine küüditamise põhjuseks oli tema poeg Arnold Paavo, kes 1944. aastal oli olnud saksa sõjaväes, kuid selleks hetkeks oli juba surnud.

Küüditajate eesotsas oli kaks meest, üks nendest kohalik eestlane ja teine kõrgemalt poolt saadetud vene ohvitser. Milvil on hästi meeles oma tädi sõnad, mida vene ohvitser oli öelnud haige vanaema kohta : “Jätame ta siia!”, sellepeale oli aga eestlane öelnud: “Aga kelle me siis veel viime?” ning nii oli vanaema saatus otsustatud.

Tädi oli olukorra keskel ja pidi oma ema lahkumist nägema väga lähedalt. Milvi vaatas seda kõike pealt naabermaja aknast. Sealt nägi ta kastiautot, kuhu pandi väga suur koorem vanaema asju, suured padjad, mööbliesemed ja riided. Vene ohvitser oli olnud tore ja öelnud, et võtaks kindlasti ka kirve kaasa, et see kulub seal ära. Milvi nägi oma vanaema lahkumas kastiautos Varja poole, kus kogunemine toimus. Siberis pidas Pauliine vastu vaid aasta. Esialgu oli ta olnud üksinda, kuid koju kirjutades sai ta teada, et tema kadunud poja Arnoldi naine oli ka oma vennaga Siberis ning seejärel algas minia võitlus selle eest, et pere saaks kokku ning lõpuks see ka õnnestus ning Pauliine suri perekeskel.

Pildil istub Milvi vanaema Pauliine ja kõrval tema pojanaine.
Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.
 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.