Linda Karuoja oli minu emapoolne vanavanaema. 13 tema pere liiget küüditati ning Linda ema suri Siberis olles vaid 46-aastane. Linda tuli Siberist koju sel päeval, kui sündis minu vanaisa. Seda ta meenutas tihti, et sel päeval, kui ta tuli tagasi, sündis mulle väimees.
Linda mälestus:
Mäletan selgelt oma viimase koolipäeva õhtut. Tundide lõppedes tegime veel näidendi proovi, sest järgmisel nädalal pidime meie 9. klass korraldama koolipeo ja mul oli näidendis osa. Elasin koolis üle tee Suure Jõe tänaval ning harjutasin luuletust, mida näidendis lugema pidin. Nikolai tuli mu õppimise laua juurde ning ütles, et homme algab küüditamine ning soovitas koju, vanemate tallu minna.
25. märtsi hommikul hakkasin koju Kõpu külasse minema. Enne läksin õe Helmi perest läbi. Toas juttu ajades kuulsime, et veoauto jäi värava ette seisma ja neli meest hakkasid maja poole tulema. Otsustasime, et tuleb koju minna üle mere. Helmi ja Paul andsid mulle soojasid riided ja Pauli püksid jalga. Paul tuli Vana-Pärnu karjamaale ja näitas üle mere Liu nina poole kätte. Sammusin mööda jääd ja õppisin ajalugu. Ümber ringi oli säravalt valge, päike paistis ja korraga olin kaelast saati jääsupi sees. Rabelesin kuidagi välja ja hakkasin edasi minema. Raamatukott kukkus merre. Tulin aga kaldale liiga lähedale ja kukkusin uuesti läbi jää. Kalamehed rannast päästsid mu ja viisid kalurimajja. Sain süüa ja kuivad riided ning magasin 1.5 päeva jutti. Hommikul selgus, et minu kodused olid juba Siberi poole teel. Astusin ikkagi kodu poole. Õhtuks jõudsin Pajule tädi Liina juurde, kes ütles, et ei saa neile jääda, kuna mind võidakse sealt otsida.
Otsustasin siis oma koju minna. Uksed olid kinni aga pääsesin siiski sisse. Maja sees valitses hirmus segadus, varusin endale söögikraami, et edasi elada. Äkki märkasin, et keegi tuleb maja poole ja ma jooksin kiiresti minema. Läksin naabritallu Järvele, see on kohe Kõpu kiriku vastas. Ootasin kuni ahjust tulid soojad leivad, siis läksingi koos Järve emaga tema tütrele, kes redutas metsas, sooje leibu viima. Me ei jõudnud kuigi kaugele, kui Järve nõmmes sõitis meist mööda suur sõjaväe auto ning nõksatas seisma. Mehed pidasid natuke aru, tagurdasid auto Järve hoovi, kamandasid meid tuppa ja hakkasid passe kontrollima. Minu passi uurides pidasid mehed nõu ning näitasid mu onupoja Erichi pilti. Nad küsisid, kas tean, kes see mees on. Ma ei jõudnud veel midagi vastata, kui tuppa tuli mu naaber Villem, kes ütles, et see mees on Linda onupoeg – metsavend. Mind kamandati auto kasti ja sõit Pärnu poole Ringi tänava Julgeoleku Komiteesse ülekuulamisele läks lahti. Pinniti, et kus on Erich Haas. Mul ei olnud õrna aimugi, kus ta olla võiks. Lõpuks viidi mind keldrisse, kus oli juba palju kompsudega inimesi. Veidi aja pärast tuli üks asjamees ja ütles, et oma varanatukese Suure Jõe korterist tuleb kaasa võtta. Sõitsime sinna, pakkisin oma asjad ja sõitsime tagasi Ringi tänava keldrisse. Vajusin unne. Hiljem kuulsin Erichi loo. Ta oli löönud valvuri uimaseks ja pääsenud põgenema. Kaks aastat suutis ta end varjata, siis tuli temalgi Siberi sõit ette võtta. 28. märtsil kamandati meid auto peale ja algas sõit Risti raudteejaama.
