Fotodel on jäädvustused külaskäigust tädi Helene juurde Siberisse 1953. aastal. Loo esimene osas on Helene enda mälestused küüditamisest ja teises osas meenutused tema õe eestvedamisel korraldatud külaskäigust Siberisse. Fotod jäädvustas Artur Simson fotoaparaadi Ljubiteliga.
1. OSA: Hiiu mõisast Siberisse
Helene Jõgi mälestused küüditamisest, üles tähendatud 1985. ja 1992. aastal
Minu tädi Helene Jõgi (neiuna Löper) küüditati kurikuulsal 1949. aasta 25. märtsi ööl Siberimaale. Mälestuste pealkiri parafraseerib Aitsami jutustust „Hiiu lossist Siberisse“. Mõni aasta tagasi käisid Hiiumaal endiste mõisansansamblite inventeerijad, kes, ei tea, kuid keegi neist oli pillanud lause, et tädi Leeni (nii me teda nimetame) praeguse talu kohas oli kunagi olnud mõis. Missugune, kellele kuulus, ei ole teada, kuid vahetevahel, hiidlase naljana, kutsume tädi Leenit mõisaprouaks.
Allpool Helene Jõgi lühike kirjeldus Siberisse sõidust, 1985. a märkmete põhjal.
„Meid viidi veoautoga Lehtma sadamasse, jõudsime sinna varahommikul, valgenes. Seal pandi meid laevale, mis viis meid Paldiskisse ja sealt edasi rongiga Siberisse. Siberisse jõudsime 9.aprilli 1949 a.
Kohapeal öeldi, et kolhoos küsis tööjõudu juurde, mida siis Eestist suurima rõõmuga saadeti. Kohalikud kolhoosi ülemused olid meiega so eestlastega väga rahul. Nendel tekkis kindel arusaam, et kui venelane saata tööle, siis pole isegi kindel, kas ta suvatseb kohale ilmuda, töötegemisest rääkimata. Eestlaste peale võis alati kindel olla, et töö oli korralikult tehtud.
Kõik minule teada olevad Eesti perekonnad tulid Eestisse tagasi, väljaarvatud Alpiused, kuid hiljem tulid ka nemad. Külastasid meid Paide lähedal Saratovis (Mäekülas), kus meie peale Siberist tulekut esialgu elasime. Peale Siberist tagasitulemist ei lubatud meil Tallinnas elada (seal elas minu õde) ega ka Hiiumaal (piiritsoon!). Läksin koos poja perekonnaga Paide rajooni Lenini-nimelisse kolhoosi (Mäekülas), poeg elab praegugi seal.
Minu talus Luidjal Haavalaukal elasid peale minu küüditamist piirivalve ohvitserid, mehevenna Jakobi naabertalus oli piirivalve kordon. Talumajad olid lähestikku, kiviviske kaugusel üksteisest. Peale kordoni ja piirivalve ohvitseride lahkumist sain maja tagasi ja elan seal koos tütre ja tütremehega.“
2. OSA: Tallinnast Tatarskisse 1953. aastal
Minu teine tädi Hermiine Pollmann võttis mind 8-aastase poisikesena omale nö kasulapseks. Nagu juba öeldud, sündisin ja esimesed kaheksa aastat elasin koos ema ja vanaemaga Hiiumaal. Isa oli juba venelaste poolt sõjaväkke mobiliseeritud ja 1942. a Kotlase kandis surnud.
Tädi Hermiine plaanis pikemat aega Siberisse õe Helene juurde külla sõita. Eestiaegse daamina ei osanud ta sõnakestki vene keelt ja esialgselt plaanis ta mind kasutada vene keele oskajana. Olin ju äsja lõpetanud 6. klassi ja alates 2. klassist peaaegu igapäev vene keelt tuupinud. Hiljem tädi siiski loobus sellest plaanist ja õnneks üks lähi tuttavatest - Artur Simson – oli nõus Siberi reisi kaasa tegema. See oli muidugi parim variant, oli ju Artur Simson sõja läbi teinud Vene poolel ja oskas vene keelt perfektselt ja mis kõige tähtsam: tundis vene bürokraatlikku olmet läbi ja lõhki. Tagantjärele targana oli see minu jaoks suur õnn, sest ma ei oleks hätta jäänud mitte niivõrd vene keele rääkijana, vaid just selle bürokraatliku olmeprobleemide lahendajana.
Lühidalt reisist, kõik mälu järgi, sest mingeid ülestähendusi ma reisi ajal ei teinud.
Alustasime reisi 1953. a maikuu alguses. Kõigepealt rongiga tolleaegsesse Leningradi ja sealt edasi Siberi poole. Sõit kestis umbes nädal aega nõukaajal tuntud platskaart-vagunis. Kogu nädalane reis tiksus lahtises nelja magamisasemega kupees (kui seda nii nimetada võib). Rongisaatja käest saab kuuma teed, meie kolm korda päevas näsime kaasavõetud toitu. Ja nii 6, 7 või 8 päeva järjest.
Kui hakkasime Tatarski kanti pärale jõudma, suunas vagunisaatja meid varakult tamburisse, et mitte Tatarskist mööda sõita. Muuseas on Tatarsk suhteliselt suur sõlmjaam, sealt hargneb raudtee lõunasse ja muidugi otsetee itta. Pärast selgus, et ootasime tamburis umbes 100 km ehk vähemalt tunnijagu sõitu. See on umbes nii kui Eestis sõita Tallinnast Tapale kogu aeg tamburis, et mitte Tapat maha magada...Nii need proportsioonid on.
Tatarskisse jõudsime varahommikul, oli veel pime, hakkas valgenema. Esimene mälupilt on rongijaama puhvetist, kus juba esimesed kliendid olid tugeva auru all (peaparandus?). Pisut kõhedust tekitav meeleolu 12-aastasele poisile, aga kõik sujus õnnelikult. Mäletan ka seda, et oli pühapäeva hommik ja sellest algasid esimesed hädad Siberimaal.
Meie seltskonnal oli vaja jõuda umbes 15 km kaugusel asuvasse Novo-Voznessenski külla. Mingist autobussi ühendusest polnud juttugi. Kõigepealt otsisime linnapealt venelasest noorepoolse naise, kelle aadressi oli andnud Helene ja kes pidi meid natuke aitama Siberi oludes toime tulla. Abilise leidsime probleemideta, mälus on tolmune tänav, mille peatänava kõnniteed moodustasid laudteed. Nagu Eestis praegu on soode ja rabade matkateedel. Aeg juhtus olema mai alguses kuiv, aga võis ette kujutada, mis mülkaks muutus tänav paduvihmaga.
Algas transpordi otsimine. Esimesena saime jutule ühe härjavankri omanikuga, kes küsis reisi eest 300 rubla... Meil jäi piltlikult öeldes suu lahti, minu mäletamist mööda oli see tol ajal töölise kuupalk. Tädi Hermiine kommentaar oli lühike „See on ehtasiaatlik võte...“ Sellest pakkumisest me loobusime ja – lõpp hea kõik hea – leidsime veoauto juhi, kes oli nõus meid 80 rubla eest veoauto kastis kohale viima. Etteruttavalt olgu öeldud, et tagasiteele asudes polnud mingit probleemi Tatarskisse tagasisõitmisega. Sest oli tööpäev ja veoautod töötasid Tatarski ja Novo-Voznessenski marsruudil. Seda enam ei mäleta, mis vedusid autod tegid ja ka seda mitte, palju sõit maksis. Arvatavasti oli see marginaalne summa 300 või isegi 80 rublaga võrreldes.
Olime külas täpselt kolm päeva, mäletan, et isegi see kolm päeva tundus mulle hirmpikana, polnud midagi ette võtta. Muidugi oli minu tädidel omavahel palju rääkida ja oli kindlasti tädi Leenile suureks positiivseks elamuseks, andis see ju jõudu edasi elada. Sel momendil ei teadnud keegi, millal tuleb vabanemine ja kas üldse enam Eestit ja oma inimesi näeb. Nagu hiljem selgus, oli meie külaskäik ajaliselt enamvähem poole peal, neli aastat oli Siberis elatud ja peaaegu täpselt 5 aasta pärast, 02.06.1958, saabus vabanemine ja tagasitulek Eestisse.
Olime külas kolm päeva, mäletan, et selle aja jooksul kutsuti meie meeskaaslane Artur Simson külanõukogusse vestlusele, mis ja kuidas. Ei oska öelda, kas küsitluse juures oli Julgeoleku esindaja ja mida küsiti, seda minu poisikese mõistus ei osanud fikseerida ja mälus talletada. Nüüd ei mäleta seda enam keegi, kui just jutuajamisest ülekuulamise protokolli ei koostatud... ja see on kuskil arhiivipõhjas tolmu kogumas...!
Hilisematest juba Eestimaal Helene Jõgiga vesteldes selgus, et tihtipeale kutsuti teda Julgeolekusse (?) sõbralikele vestlustele. Kord oli julgeoleku töötaja kommenteerinud, et küll teie eestlased olete ikka üksteise peale kadedad ja vihased... Vihje oli ilmselt eestimaistele pealekaebajatele, ilma nendeta ei ole vist ühtegi küüditatut nimekirja sattunud.
Veel üks Helene Jõgi meenutus kokkupuutest Siberi julgeolekutöötajatega. Kutsuti järjekordselt vestlusele. Vestluse mõte oli lühidalt: hakata pealekaebajaks ja anda teada rahulolematustest küüditatute hulgas. Helene andis arvatavasti vaikiva nõusoleku, põhimõttel, et lolliga pole mõtet vaielda. Helenel polnud mõtteski pealekaebamisega tegelda. Mõni aeg hiljem kutsuti jälle Julgeolekusse ja öeldi: „Teie sm. Jõgi ei tööta meil hästi...?!“. Helene vastus oli ehthiidlaslik lollimängimine: „Ma küll ei tea, käin ilusti tööl, toidan kolhoosi sigu, teen heina, kõik on minu tööga rahul...“ Sellega pealekaebamise lugu ka piirdus.
Ja veel meeleolust ja suhtumisest.
Helene poeg Endel Jõgi oli küüditamise ajal 18-aastane ja oli sel ajal Kärdla Keskooli lõpuklassis. Seega sisuliselt oli Endel Siberi süsteemi jaoks haritud mees, kes oleks võinud töötada kolhoosi või külanõukogu kontoris arveametnikuna või muul kirjatööl. Aga Endli suhtumine oli värvikas ja ühene: mina nende kuradi küüditajate keelt rääkima ei hakka, lähen parem seakarja. Ja nii oligi, kõik üheksa siberiaastat.
Klikka fotodel ja uuri neid lähemalt.
