Lugu Juhanist:
Juhan Alamaa (14.03.1925- 28.10.2002), minu vanavanaisa, küüditati Siberisse 1949 aastal, kuna oli "kulaku" vanim poeg, talupärija ning oli võidelnud II Maailmasõjas sakslaste poolel. Pärast Siberisse küüditamist pandi ta seal vangi. Siberis veetis ta kokku 7 aastat, millest enamuse sunnitööl vasekaevanduses. Kui ta küüditati, ootas tema abikaasa nende teist last, kelle nimeks sai samuti Juhan (minu vanaisa), kuna minu vanavanaema ei teadnud, kas oma abikaasat veel kunagi näeb. Viimasel aastal Siberis, sõitis pere talle järele ning ta töötas seal veel aasta, et teenida raha, mille eest ta koju jõudes enda perele maja ehitas.
Juhan oli jutukas ja lõbus mees, kes rääkis oma Siberi ajast palju oma lastele ning lastelastele. "Stepi lumi ja jää, ei see meelest läe, kui olin külmas, näljas iga päev..." on üks väike osa laulust, mille minu vanavanaisa ning tema sõbrad Siberis välja mõtlesid. Pildil on Juhan Alamaa pill, mille ta endale Siberis ostis. Initsiaalid pillil on tema jutu järgi tehtud laagrikaaslase "Põntsu" (Henno Arrak) poolt. Ta toonitas oma lugudes alati, et teda aitas raskustest läbi rõõmus meel ja pillimäng ning kui keegi sattus masendusse, siis viis see ka üsna kiirelt hauda. Kui ta istus vangis üksikkongis, siis ta tuletas meelde kõikide oma lähedaste ja sugulaste sünniajad ning kõik laulud mida teadis. See hoidis teda hulluks minemast.
Pildil oleva pilli tõi vanavanaisa Juhan endaga Siberist koju kaasa, aga siin ostis uue pilli ja andis vana ühele noorele pillimehele mängida. Kui Juhan pidas oma 70-ndat sünnipäeva, kinkis see mees talle restaureeritud pilli tagasi. Nii on pill uuesti meie pere käes. See on tore mälestus Juhanist, kel oli alati naeratus näol ja enamusel fotodest pill süles.
Juhan Alamaa (14.03.1925- 28.10.2002), minu vanavanaisa, küüditati Siberisse 1949 aastal, kuna oli "kulaku" vanim poeg, talupärija ning oli võidelnud II Maailmasõjas sakslaste poolel. Pärast Siberisse küüditamist pandi ta seal vangi. Siberis veetis ta kokku 7 aastat, millest enamuse sunnitööl vasekaevanduses. Kui ta küüditati, ootas tema abikaasa nende teist last, kelle nimeks sai samuti Juhan (minu vanaisa), kuna minu vanavanaema ei teadnud, kas oma abikaasat veel kunagi näeb. Viimasel aastal Siberis, sõitis pere talle järele ning ta töötas seal veel aasta, et teenida raha, mille eest ta koju jõudes enda perele maja ehitas.
Juhan oli jutukas ja lõbus mees, kes rääkis oma Siberi ajast palju oma lastele ning lastelastele. "Stepi lumi ja jää, ei see meelest läe, kui olin külmas, näljas iga päev..." on üks väike osa laulust, mille minu vanavanaisa ning tema sõbrad Siberis välja mõtlesid. Pildil on Juhan Alamaa pill, mille ta endale Siberis ostis. Initsiaalid pillil on tema jutu järgi tehtud laagrikaaslase "Põntsu" (Henno Arrak) poolt. Ta toonitas oma lugudes alati, et teda aitas raskustest läbi rõõmus meel ja pillimäng ning kui keegi sattus masendusse, siis viis see ka üsna kiirelt hauda. Kui ta istus vangis üksikkongis, siis ta tuletas meelde kõikide oma lähedaste ja sugulaste sünniajad ning kõik laulud mida teadis. See hoidis teda hulluks minemast.
Pildil oleva pilli tõi vanavanaisa Juhan endaga Siberist koju kaasa, aga siin ostis uue pilli ja andis vana ühele noorele pillimehele mängida. Kui Juhan pidas oma 70-ndat sünnipäeva, kinkis see mees talle restaureeritud pilli tagasi. Nii on pill uuesti meie pere käes. See on tore mälestus Juhanist, kel oli alati naeratus näol ja enamusel fotodest pill süles.
Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.
