Ajalugu asjades

Foto on minu isa isikutunnistusest, mis tal ilmselt Siberisse saatmisel kaasa oli võetud, sest vastasel juhul poleks see ilmselt tänaseni säilinud.

Minu isa mäletas küüditamisele eelnenut ja küüditamist järgmiselt...

Oli 13. juuni õhtu 1941. aastal. Nagu tavaliselt tegi minu isa enne magamaheitmist väikese tiiru ümber Kadrina. Õhtu oli eriti soe ja selge. Ringsõitu lõpetades sai ta aru küll, et paaril eelneval päeval õpilaste rong, mis oli mõeldud õpilaste veoks, polnud oma kohta sisse võtnud, st Balderite kaubamaja ees 4. teel, õigemini küll 5. haruteel. Ometi ei tekkinud mõtetes mingeid seoseid ei küüditamisega ega rongi puudumisega või kohalolekuga. Jõudnud koju kella 11 paiku, polnud märgata midagi, mis oleks andnud põhjust mingiteks erakorralisteks sündmusteks, nagu seda oli küüditamine.

Kella nelja paiku tulid küüditajad Jüri Balderi korterisse ning ajasid nad üles. Nad teadsid vaid seda, et neid viiakse kodunt kaugele. Jüri ja Julie Balder panid ennast ruttu riidesse. Eino aga ei mõtelnudki tõusta, kuni tema voodi juurde tuli üks punaväelane koos püssiga. Ülesse tõustes sai Eino aru, et asi oli tegelikult naljast kaugel. Neid olid tulnud vangistama 2 punaväelast relvadega ja teejuhina Kadrina raudteejaama rööpaseadja, kohalik kommunist Rotginger (väidetav hilisem eestistatud nimi Rohtlaan). Et neil oli küllaltki kiire nende äraviimisega, siis loomulikult ei saanud nad midagi suurt kokku panna, vaid piirdusid ema Julie poolt pandud toidupakkide tegemisega. Jüri seevastu oli aga üpris nõutu ja mõtles, mida võtta või jätta, ei öeldud ju neile kuhu neid viiakse. Eino võttis vaid väikese sumadani ehk kohvrikese, kuhu pani kirjapaberit, sulgi ja muud pudi-padi, mida leidis oma kirjutuslaua sahtlist. Riided aga mis Eino selga pani, olid sellised nagu oli kombeks linnas käies.

Vanaisa Jüri Balder võttis välja kolmveerandliitrise piiritusepudeli ja pakkus seda äraandjale - "suurevaevanägijale", kust ei puudunud ka toostiütlemine. Kuna vahepeal oli ka majarahvas üles tõusnud, siis ajas kasupoeg Ferdinand Ermann auto välja ja nad viisid oma väikesed asjad auto peale, et neid toimetada ümber maja jaama. Ühe viimase asjana võttis Jüri veel suhkrulaost ühe koti (50 kg) Ameerika suhkrut. Natsionaliseeritud kaubamaja ärijuht oli tol hetkel siiski veel Jüri Balder ja ladude võtmedki olid veel tema käes. Tegu oli igati põhjendatud, sest auto seisis parajasti just suhkrulao ees.

Väljumisel köögipoolsest uksest, olid püssimehed nende ümber ja nad läksid jala ümber maja kaubamaja ette, kus selgus, et too sama õpilaste tarbeks kasutatav rong koos ühe mootorvaguniga olid jälle omal kohal ning võttis nad peale. Ka kaasavõetud asjad olid pealelaadimiseks valmis. Ferdinandi abiga laaditi nende asjad vagunisse ja sõit algaski Kadrina jaama, et sealt neid edasi viia kogumiskohta Rakverre. Jõudes Kadrina jaama, oli tee Rakvere poole kinni, kuna oli oodata Narva rongi saabumist, aga samuti Tapa-Rakvere rongi läbisõitu, siis tuli teha ootamatu peatus Kadrina jaamas. Peaaegu kolmveerand tundi seisid ja ootasid nad jaamas, aga sellel ajal oli juba Kadrina rahvas teada saanud öösel juhtunust ja tulid seda ise oma silmaga vaatama, kas ikka tõesti tõsi on, mis räägiti. Kokku oli neid inimesi isa arvates umbes 500, kes tulid neid jaama saatma. See oli paljude inimeste jaoks isa arvates unustamatu hetk, kui Balderid astusid väärikalt, pea püsti, jaamahoonest välja eesseisvale rongile, kahe püssimehe vahel.

Ei ühtegi sõna, kuna aeg oli selline, vaikides jälgiti nende ärasõitu, nii mõnigi paistis pisaraid valavat. Kell oli 7.35, kui rong sõitis nendega minema. Ühesõnaga - nende lahkumine Kadrinast toimus väärikana, ega muidu poleks määratud nende transportimiseks erirongi. Nagu teame, teiste inimeste jaoks, kes küüditati, oli määratud kohaletoimetamine Rakveresse veoautoga. Nähtavasti tuli hinnata olukorda, kus peeti esmatähtsaks just nende äraviimist. Isa (kui noorema perepoja) arvates oli nende pere üks tähtsamaid ja populaarsemaid sellele väikesele alevile, sest mille muuga on seletatav tõsiasi, et nende väljaviimiseks tehti eelmistel päevadel küllatki suuri ettevalmistusi, kasvõi erirongi saatmine. Eks räägi "tähtsuse omistamisest" seegi fakt, et esimesena olevat hakatud andmeid koguma just Balderite kohta ja seda ligi pool aastat enne küüditamist. Undla vallavalitsuse tolleaegse sekretäri Elga Jurtomi mälestuste järgi käidi pea iga nädal õhtuti andmeid kogumas, tavalisem oli aga kahekesi öösiti käimine.

Kella üheksa paiku hommikul olid nad lõpuks Rakvere kaubajaamas, tagavarateel. Otse ešeloni vastas peatus nende rong ja nad laaditi sõna otseses mõttes vagunisse. Jüri Balder koos oma poja Einoga ning Julie eraldi. Paraku alles nüüd taipasid inimesed, et mehed ja naised pannakse eri vagunitesse. Ema Julie juurde jäid vaid magamisriided, emailämber toiduainetega ja korv. Naiste vagunis oli 12 naist ja 13 last, kõige väiksem neist kolme ja poole kuune. Ülejäänud kompsud ja suhkur viidi aga Jüri ja Eino Balderi juurde. Kogu päeva käis laadimine vagunitesse, veoautod saabusid nii nende kui teiste vagunite ette, kus samuti lahutati mehed naistest. Rakveres oldi kaks ööpäeva, seal toodi ju kõik linna ja maakonna "mõtlejad" inimesed kokku. Ärasõit toimus alles ülejärgmisel päeval, so pühapäeva, 16. juuni hommikul kell 7 hakati sõitma Tapa poole, ilmselt saadi nn plaan täis.

Juba järgmisel päeval saadi üksteisega tuttavaks ning peagi avasid mehed nn "avaliku tribüüni" ühel pool vagunist, kus võeti sõna ühe või teise maailmaprobleemi pärast. Ka Jüri Balder oli üks kõnemeestest. Ühesõnaga - võime väita, et meestel tugevust jätkus ja polnud midagi, mis oleks nende tujul lasknud langeda - moraali hoiti kõrgel. Nii ei märgatudki, millal oldi Tapal ning, et sõit läks edasi Jõgeva suunas. Kusagil kella 4 paiku oldi Jõgeval, kus tehti peatus. Kuna paljudel selle vaguni meestel selles linnas tuttavaid ärimehi leidus, siis kohtuti nii mõnegi tuttavaga. Jüri Balder kohtas seal ühte tuttavat ärimeest Jürgensoni, kes oli olnud Narva-Jõesuus Balderite suvituskrundi naabriks.

Tänu Jõgeva rahvale saadi kast võid ja mitutuhat paberossi ning muidki toiduaineid. Lihtsalt rahvas tuli vagunite juurde, vaatamata püssimeeste keelamisele ja andis inimestele produkte, mida nad vajasid. Ilmselt ei saanud ešeloni ülemad ette näha sarnast rahvamassi tulekut vagunite juurde. Kõigi õnn, et laskmiseks ei läinud. Kuid ilmselt oskas ešeloni juht sellest teha omad järeldused, igatahes enam peatusi ei tehtud. Nii läbiti Tartu ja teised Eesti jaamad, neis peatusi tegemata, kui välja arvata Orava jaamas peatuse tegemine tänu sellele, et üks mees oli võtnud nõuks põgeneda läbi katkisaetud avause vaguni seinas. Pole teada, kas see tal ka õnnestus.

Peagi jäi selja taha Petseri, edasine sõit kulges aga Pihkva suunas. Naiste vagun jõudis Petserisse 17. juuni ööseks. Seal oli ees ka Valga rahvast. Päeval lubati isegi 10 minutit jalutada, kohtuti ka mõnede teiste Kadrina inimesega. Naiste vagun ületas kell 3 Irboskas piiri, kell 7 jõuti Pihkvasse. Esmaspäeva õhtuks oldi lõpuks ühes suuremas raudteejaamas, kus neile anti võimalus vett käia toomas, keetmise jaoks. Samas jaamas olevat tehtud muudatus ka vagunite koosseisus. Nii sattus minu isa Eino Balder oma isa juurest ema Julie juurde. Loomulikult tuli see minu isale nii ootamatult, et ta ei osanudki midagi suuremat isa juurest kaasa võtta. Nii jäidki kõik kaasavõetud ja saadud produktid Jüri Balderi juurde. Nagu hiljem olevat selgunud, haagiti seal maha ka meeste vagunuid, sest mehed saadeti lõuna poole.

Julie Balder on edasise teekonna tähendanud oma päevikusse järgnevalt. 18. juuni öösel läbiti Dno, Staraja Russa. Kell 10 oldi Bolognas Kalinini oblastis. Öösel olevat meeste rong naiste rongi kätte saanud. Kell 2 anti lõunat: supp ja vorst kurgiga. 19. juuni hommikul kell 4 läbiti Rõbinsk. Veidi hiljem oldi ühes suuremas jaamas, kus rong suunati varuteele, ilmselt selleks et anda ruumi möödasõitvale rongile, milles oli sõjavarustus, sõdurid ja väga palju vange. Maastik ja taimestik oli Eestiga väga sarnane, samas kui Pihkva ümbrus oli väga madal ja vesine. Danilovi jaamas olevat antud lõunat, kaks sööki koguni. Õhtuks jõuti Bui jaama, kus tehti ka pikem peatus, klopiti voodi- ja tavalisi riideid. Jaroslavlis võeti uus suund, seekord põhja poole.

20. juuni. Läbi öö ja hommikupooliku tulid vastu täies varustuses sõjaväerongid. Sama ka õhtupoolikul. Päeval tulid ka Omsk-Moskva ja Tšitaa-Moskva kiirrongid. Kell 7 anti tol päeval lõunat, kaks toitu, lastele piima ja sepikut. Tol hetkel oldi vagunis 24kesi: 12 last ja 12 ema. 21. juuni öö jooksul jõudsid nad Svezrest Kirovi. Seal seisti 6 tundi, siis olevat sõidetud paar jaamavahet ja jälle seisak. Ühes väiksemas jaamas lasti neid jälle 10 minutiks vagunitest välja minna. Kirovis olevat olnud väga palju soldateid. Maastik hakkas muutuma juba mägisemaks, juba hilja õhtul ületati üks suur jõgi, kaldad särasid elektrituledes ja ka paatidel oli väga palju tulesid. Kell pool 7 seisti jällegi ühes suuremas jaamas. Hiljem kuulsid Julie ja Eino ka seda, et algselt küll lõunasse saadetud mehed olid algava sõja tõttu laaditud veelkord ringi ning saadetud Uurali taha Sverdlovski oblastisse.

Jüri Balder saadeti Verhoturia vangilaagrisse. Seoses tema tervise halvenemisega olevat ta 26. detsembril 1941. aastal määratud kergemale tööle. Ta kuulati üle kolm päeva enne surma, kohtuotsus langetati aga poolteist kuud pärast surma. Teda süüdistati suurkaupmeheks, kes omas kahte kauplust ja kahte maja, olemises. Ühesõnaga oli ta kapitalist. Jüri Balder suri 14. veebruaril 1942 Sverdlovski oblasti Sevurali laagris. Ta rehabiliteeriti täielikult 16. jaanuaril 1989 vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi seadusele "Lisaabinõudest õigluse jaluleseadmiseks 1930-1940ndatel aastatel ja 1950ndate aastate algul toime pandud repressiooni ohvrite suhtes" paragrahvile nr. 1.

Julie Balder suri 10. jaanuaril 1943. aastal kopsupõletiku tagajärjel Maiski külas Novo-Vasjugani rajoonis Tomski oblastis. Ta rehabiliteeriti Eesti NSV 7. detsembri 1988 seaduse "Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950" alusel.

Emaga koos küüditatud Eino Balder elas samuti Tomski oblastis Novo-Vasjugani rajooni Maiski külas. 1941. aasta juulist kuni 1945. aasta aprillini töötas ta Maiski kolhoosis "Udarnik" metsatöödel. Pärast tööpataljoni kutsumist 1945. aasta aprillis määrati ta Novo-Vasjugani Täitevkomitee otsusega tööle kohalikku elektrijaama. Alates maist 1945 töötas ta seal masinistina, elektrikuna, mehhaanikuna ja hiljem direktorina kuni 1956. aasta sügiseni, mil saadi luba tagasi Eestisse sõita.

Eino abiellus 31. detsembril 1945 Eestist pärit Narva konservivabrikandi tütrega. Eino esimene tütar Marika sündis 25. juunil 1947. a tõsise südamekahjustusega ning suri juba 4. augustil 1947. aastal. Eino teine tütar Mare sündis samas 14.06.1948 ehk siis oma vanemate küüditamise 7. aastapäevaks.