Virtuaalnäitus

Felixi päevik

Ajalugu asjades
Felixi lugu:

Meie vagun oli veel pooltühi, seetõttu saime oma valdusse narid akna juures. Terve päev toodi aga inimesi juurde. Enamus saabus vagunisse küllaltki väikeste pakikestega. Parem seis oli neil, kes olid korteritest kinnivõetud ja kus olid inimlikumad küüditajad. Mõneski kohas pakkisid küüditajad ise asjad kokku, sest enamik kinnivõetavatest olid šokiseisundis.

Meie olukord oli eriti raske, sest puudusid kõige vajalikumadki asjad. Äkki nägi ema lähenemas vagunile üht naiskerjust. Emal õnnestus kiiresti saada pliiats ja tükike paberit, millele ta kirjutas "Oleme Petseri jaamas lastega, meil pole ühtegi riidehilpu" ja kokkumurtud lehele aadressiks - viige piiskop Johannese emale.

Nägime, et kerjus tõstis paberi ja hakkas kiiresti kepiga veheldes mäest üles ruttama. Imekombel lubati 14. kuupäeval neid, kes teada said, vaguni juurde ja ka pakke üle anda.

Vanaema saigi kerjuselt ema poolt kirjutatud tähekese kätte. Kiiresti organiseeritud pakiga ruttaski vanaema raudteejaama. Kuna veel ei olnud levinud teated, et on võimalik vagunites olevate inimestega kohtuda, siis pääses vanaema koheselt vaguni ukse juurde. Nüüd sai ka vanaema teada toimunust ja meie vajadustest. Tagasi rutanud pakkis vanaema need hädavajalikud asjad, milleta me ei oleks hakkama saanud juba teekonnal.
Klikka fotol ja uuri seda lähemalt.
 Aadressi sisestamisel annad nõusoleku Vabamule uudiskirjade saatmiseks. Oma nõusoleku võid sa soovi korral tagasi võtta.